Sõna "panda" tuleb nepalikeelsest nimetusest punase panda jaoks (nigalya ponya) ja tähendab bambusesööjat. Hiidpandasid esineb looduslikult vaid Hiina edelaosa metsades. Pikka aega arvati, et maailmas on vähem kui 1000 pandat, kuid väljaheidetest saadud DNA põhjal tehtud uuem uurimus 2006. aastal selgitas, et neid võib olla 2000–3000. Hiidpandad on looduskaitse all.
 |
| (allikas: http://blog.foreignpolicy.com/files/images/090116_panda.jpg) |
Bambuskarud veedavad 16–24 tundi päevas süües, ülejäänud aja nad puhkavad. Pandadel on karnivooride seedimine, kuid nad söövad taimset toitu, peamiselt bambust, kust nende seedesüsteem saab toitaineid kätte vaid natuke. Päeva jooksul peab hiidpanda sööma üle 30 naela bambust. Pandale maitsevad noored bambusevõrsed, mille toiteväärtus on isegi väiksem (ainult neid süües on vajalik tarbida üle 80 naela päevas). Hiidpandal on eesjäsemetel pöidlataoline luine jätke (nn. kuues varvas), mille abil saab toitu haarata. Panda sööb istudes.
Hiidpanda on musta-valgekirju karvastikuga. Täiskasvanud panda on 5-6 jala pikk ja kaalub 165-242 naela. Musta silmaümbruse ülesanne võib olla panda silmade suuremaks tegemine ja teistele loomadele hirmuäratavamaks muutmine. Panda kasukas on kergelt rasvane, mis muudab selle veekindlaks. Panda häälitsus on lamba määgimise moodi, kuid ta oskab teha 11 erinevat häält erinevates situatsioonides.
Innaaeg on ebaselge, mõnede teadlaste hinnangul märtsist maini. Sündides näeb bambuskaru välja nagu väike rott või hiir. Ta on umbes 13 cm pikk ning vaid 85-130 grammi raske. Ka värvuse poolest sarnaneb ta hiirele: tal on pehme valge karvkate, millel pole täiskasvanud loomadele iseloomulikke musti laike – alles umbes kolmenädalaselt muutuvad tema silmaümbrused ja käpad tumedaks. Viiekuune hiidpandapoeg suudab juba süüa pehmet riisi piimaga, kuid bambuselehti hakkab ta sööma alles aasta ja kahe kuu vanuselt. Kui pandaemal sünnib kaks poega, suudab ta korraga hoolitseda vaid ühe eest.
(Allikas:http://et.wikipedia.org/wiki/Hiidpanda)
Kõnekeeles pandana tuntud ja maailma looduskaitse sümboliks saanud loom on tegelikult hiidpanda ehk bambuskaru. Euroopale sai hiidpanda tuntuks alles 1869. aastal, mil Prantsuse misjonär Pere Armand David teda esimesena kirjeldas. 1936. aastal viis rõivakunstnik Ruth Harkness esimese elusa hiidpanda Sun-Lini Hiinast välja Chicagosse. Praegu elab vaid 155 hiidpandat väljaspool Hiina või Põhja-Korea loomaaedu. Kuivõrd bambuskaru karulistega suguluses on, pole ometi teada. Üleüldse on selle vaid Hiina keskosa mägedes elava eluka bioloogiast teada üpris vähe. Siiski kalduvad viimaste aastate DNA-testid selle poole, et hiidpandad on pigem suguluses karudega ning pandad pesukarudega. Looduses on hiidpandat alles jäänud vaid tuhatkond isendit. Suurimal asualal, Wolongi mägedes, elab 70 bambuskaru. Asjatundjate arvates kaob see loom loodusest lähema kümne aasta jooksul. Kuigi bambusvõrsed moodustavad hiidpanda dieedist 95 protsenti, ei põlga ta ära ka iiriseid, krookusi, kalu ja väikesi närilisi. Elu on tal raske: iga päev tuleb ellujäämiseks süüa 10 kuni 20 kilo toitu, mis võtab 16 kuni 20 tundi ööpäevast.
(Allikas:http://www.loodusajakiri.ee/vana_loodus/arhiiv/nov99/panda.htm)
Õigupoolest on hiidpandadega halvad lood. Looduses ehk Hiina Sichuani provintsis elab vaid 1600 karu. Viimasel sajandil on Hiinas hävitatud bambusmetsi ning bambusevõrsetest toituv panda välja suremas. Probleemi suurendab seegi, et hiidpanda paljuneb väga aeglaselt. Emasloom sünnitab üle aasta ühe poja. Kaksikute sünni korral pühendab emasloom oma tähelepanu vaid ühele neist ja teine sureb nälga. Hiina üritab hiidpandade populatsiooni siiski kõigi jõududega taastada.
Kes tahab hiidpandat näha, peab sõitma Hiinasse. Harva laenatakse pandasid teistelegi vaatamiseks, kuid tingimused on rängad. Loomaaed peab Hiinale maksma kaks miljonit dollarit aastas ning lisaks andma ära kõik sündinud pojad.
(Allikas:http://www.ohtuleht.ee/290294)
 | |||||||||||||||||
| (Allikas: http://en.gtwallpaper.com/fondecran/pandas/panda_08.jpg) |
(Allikas:http://www.youtube.com/watch?v=FN_JxByVKmY)
